Lugesin 18.01.2023 ERRist ja Äripäevast uudist, kus kriitikata oli esitatud tõe pähe Rahandusministeeriumi levitatavat valeväidet: „Ühistupankadele kohalduvad kõik samad nõuded nagu pankadele, välja arvatud osakapitali nõue, mis võib 5 miljoni euro asemel olla 1 miljon eurot.“ Selle ja teiste sarnaste ilujuttudega on alates eelmise aasta oktoobrist avalikkust uinutatud, justkui Rahanduminimsteerium tahaks kaitsta inimesi ja ega midagi hävituslikku finantsühistegevuse vallas kavandatagi. Vaatame aga koos lähemalt, kuidas on tegelikult.
Eelnõuga üritatakse suruda peale „hea riigi kaitset“ neile, kes seda ei vaja või/ega soovi.
Eelnõu seletuskirja punktis 1.1.1. on välja toodud ettevalmistatud seaduseelnõu peamised eesmärgid, milleks on (tsitaat):
„a) tagada hoiu-laenuühistute tegevuse suurem läbipaistvus;
b) hoiu-laenuühistute liikmete (hoiustajate) tõhusam kaitse“.
Samas seletuskirja alapeatükis on välja toodud ka eelnõu autorite ja Rahandusministeeriumi arvamus sellest, millised on tänased probleemkohad hoiu-laenuühistute tegevuses. Muu hulgas leiame sealt järgmised punktid (minu rõhutused):
“a) paljud inimesed ei taju (nii laiem avalikkus kui ka ühistute liikmed), et ühistu pole pank/krediidiasutus, ei allu finantsjärelevalvele ja pole Tagatisfondi kaitset;
b) liikmete motivatsioon/võimalused ühistute tegemistes kaasa rääkida on väike;
c) algne sotsiaalse kontrolli idee on nö kaotsi läinud (liikmed ei huvitu sellest, kes on juhid, kellele laene väljastatakse);
d) kohati on oma õiguste nn edasi volitamine väga massiline (sisuliselt antakse volitused liitudes kohe juhtidele); /---/ “.
Siit saab teha kolm järeldust:
Esiteks. Rahandusministeerium peab inimesi lollideks ning soovib neid nende endi eest kaitsta. Nagu oleme ka varem võrdlusena välja toonud, siis miskipärast ei peeta inimesi rumalateks valimiste ajal, kuid rumalad on nad miskipärast siis, kui soovivad teha otsuseid omaenda rahaga – siis peab riik miskipärast kohe sekkuma, et inimene jumala pärast oma raha üle ise otsustada ei saaks.
Teiseks. Rahandusministeerium soovib kaitsta neid, kes seda kaitset ise ei soovi/vaja. Liikmed (osanikud, mitte hoiustajad) ei soovi ühistu tegemistes kaasa rääkida ja usaldavad oma ühistu juhte nende raha kasutamisel – järelikult tuleb sundida neid kahtlema ja kaasa rääkima riikliku sunniaparaadi jõul?
Kolmandaks. Kuigi näiteks minu juhitav Tartu Hoiu-laenuühistu ei toeta laialdase volitamise praktikat mõnedes „hoiu-laenuühistutes“ (mitte segi ajada hoiu-laenuühistutega), siis fakt on see, et ei tohi piirata isiku volitamisvabadust. Esindamine/volitamine on reguleeritud „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse“ (TsÜS) 8. peatükis ning seal pole selle kasutamise võimalusi piiratud. Veelgi enam, TsÜS § 126 lõikes 1 sätestatakse: „(1) Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus on tähtajaline. Volituse tagasivõtmine toimub tahteavalduse tegemisega esindajale või kolmandale isikule, kellega tehingu tegemiseks oli volitus antud, või avalikkusele”. Seega ei vaja esindatavad mitte niivõrd seadusega sätestatud kaitset esindaja ees (loe: sanktsioone esindajale), vaid inimeste harimist nende õigustest, mis aga ei ole seaduse rida. Ja kui inimene ei ole tahtnudki oma volitust tagasi võtta, siis mis õigus on valitsusel tal keelata ka niimoodi käituda?
Kolmas punkt haakub minu esitatud loetelu esimese punktiga, kus miskipärast arvatakse, et inimene on loll ja ei tea, millele alla kirjutab. Võib-olla mõni ei teagi või ei taha teada, kuid rumalust ja ahnust ei saa kunagi seadusega ära keelata; need kuuluvad paraku inimese, sh ka poliitikute ja ametnike juurde.
Seega, sarnaselt sellele, kuidas Venemaa käib teistes riikides kaitsmas „oma kodanikke“, tuleb ka hoiu-laenuühistute puhul „hea riik appi rumalatele inimestele“, kuigi tuleks mõista, et inimest (näiteks poliitik Urmas Paet, kes kaotas nö hoiu-laenuühistutes märkimisväärse summa ja kellest kirjutas Eesti Ekspress) tema enda eest lõputult kaitsta ei saa ning see viib ainult isikute vabaduste piiramiseni, mis paraku ei iseloomusta enam demokraatlikku riiki ega riiki, mida on kirjeldatud Eesti Vabariigi põhiseaduses. Kisub kangesti Leniniks ja Putiniks ära.
Eelnõuga soovitakse pretsedenditult likvideerida ajalooliste traditsioonidega ühistuline finantstegevus Eestis, visates nii pesuveega ka lapse välja
Praegusel ajal tegutseb maailmas 118 riigis üle 86 000 hoiu-laenuühistu kokku ca 375 miljoni liikmega. Eestis sai hoiu-laenuühistute kui kodanike ühistulise finatstegevuse traditsioon alguse aastal 1902, mil Tartus loodi esimene hoiu-laenuühistu. 1938. aastaks oli ühistuliste pankade (hoiu-laenuühistute, vastastikuste krediidiühingute, ühispankade) turuosa Eesti üldisel pangandusturul hoiuste osas 52%. Hoiu-laenuühistute süsteemi likvideerimisega alustas nõukogude võim 1940. aastal. Süsteem likvideeriti täielikult 1949. aastaks. Usun, et põhjuseid, miks hoiu-laenuühistud nõukogude võimul hambus olid (nagu kõik muugi, mis vähegi rahvuslik ja omaalgatuslik), ei pea siinkohal selgitama hakkama.
Ajalool on kahjuks kombeks korduda ning nõukogude võim on mõnes asjas eeskujuks tänaseni, kuigi motiivid võivad olla teised. Aga ei pruugi. Rahandusministeeriumis ette valmistatud „Hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ § 1 punkt 60 sätestab üheselt:
„60) seadust täiendatakse §-ga 49 järgmises sõnastuses:
„§ 49. Hoiu-laenuühistu seaduse kehtetuks tunnistamine
Hoiu-laenuühistu seadus tunnistatakse kehtetuks alates 2028. aasta 1. jaanuarist.“.
Rahandusministeerium on seisukohal, et selleks ajaks on kõik tegevust soovida jätkavad hoiu-laenuühistud muutunud ühistupankadeks, vajadusel selleks ühinedes, või siis on sunnitud oma tegevuse lõpetama. Miks sund ühistupangaks muutmiseks on vale, on selgitatud järgmises punktis, kuid eelnõu ettevalmistaja ei ole ka arvestanud või pigem ongi arvestanud, mida sellise sõnumi esitamine toob kaasa hoiu-laenuühistute tegevusele kuni aastani 2028:
1. Riiklikult mahitatakse nö pangajooksu. Oma ühistulist finantstegevust pikemalt ette planeerival ühistu liikmel puudub selliseks tegevuseks mõte, sest puudub kindlustunne, mis saab tema ühistust aastaks 2028. Mida väiksem on ühistu, seda tõenäolisem „pangajooks“ on, sest väikese ühistu puhul on veelgi väiksem tõenäosus saada ühistupangaks ning vastata kõigile selleks vajalikele finants- ja administratiivsetele nõudmisele.
2. Mida lähemale saabub aasta 2028, seda lühema tähtajaga laene võib hoiu-laenuühistu väljastada, sest puudub tõsikindel teadmine selle kohta, milline saatus tabab ühistut aastaks 2028. Hoiu-laenuühistute liikmed aga ei vaja lühiajalisi laene – selliseid pakuvad ennekõike kiirlaenukontorid, mille tegevuse vastu on riigi huvi pigem leige ja sinna vist ühistuid selle üleminekuaja jooksul suunata tahetaksegi.
3. Mõistetamatu on Rahandusministeeriumi optimism selles osas, et las väikesed hoiu-laenuühistud ühinevad ning asutavad ühistupanga. Tegemist on sisuliselt sama asjaga nagu seadustaks riik sundabielud – mis siis, et sulle sinu tulevane abikaasa ei meeldi ja armastust ei ole; riik kohustab teid leivad ühte kappi panema, sest vastasel korral hukatakse mõlemad. Soovitan ka eelnõu ettevalmistajatel proovida abielluda esimese tänaval vastutulijaga.
Sellega, et määratakse ära tänaste hoiu-laenuühistute tegevuse lõppemise tähtaeg, määratakse nad ka aeglasele surmale juba enne seda seaduses ettenähtud kuupäeva, et aastal 2028 saaks rõõmsalt teatada, et „nad surid ise välja ja ju siis nii pidigi minema – meie pole milleski süüdi“.
Eeltoodu valguses ei ole üldse imekspandav, et eelnõus on põhjalikult kirjeldatud hoiu-laenuühistu pankroti eriregulatsiooni (§ 1 punkt 57), mille eraldi sätestamine ühe ettevõtlusvormi kohta eriseaduses on täiesti mõistetamatu.
Mõeldamatu on kõigist teha ühistupanku, eriti kui ainsaks alternatiiviks on tegevuse lõpetamine
„Hoiu-laenuühistu seaduse“ (HLÜS) § 19 lg 2 näeb ette: „(2) Hoiu-laenuühistu liikmel on õigus ühistust väljaastumisel või väljaarvamisel tagasi saada tasutud osamaks tulundusühistuseaduses ettenähtud korras”.
Veelgi enam, ka „Krediidiasutuste seaduse“ § 421 lg 3 (mida eelnõuga ei muudeta) sätestab, et: „(3) Ühistupanga liikmel on õigus ühistust väljaastumisel või väljaarvamisel tagasi saada tasutud osamaks, kui tal ei ole ühistupanga ees täitmata sissenõutavaks muutunud kohustusi“.
See tähendab, et aktsiaseltsina tegutsevat panka ja tulundusühistuna tegutsevat hoiu-laenuühistut (ka ühistupanka) eristab oluline tunnusjoon – panga omaniku lahkumisel talle tema osa kapitalis ei tagastata, vaid ta müüb selle soovi korral edasi, kuid ühistupanga puhul tuleb vastav kapitaliosa tagastada. Seega on seadusega juba täna loodud olukord, kus ühistupank peaks pidevalt elama hirmus, et äkki otsustab kriitiline osa tema omanikke (Rahandusministeeriumi ja Rahandusmnisteeriumit tiražeeriva nn vaba meedia arvates hoiustajaid) lahkuda ning osakapital langeks seega päevapealt alla kriitilise piiri, milline mure ühtegi panka ei täna ega ka homme ohusta. See on tegelikult ka põhjus, miks Eestis ei ole tänaseni tekkinud ühtegi ühistupanka – seaduslooja on selle teinud liiga riskantseks ettevõtmiseks. Nüüd surutakse hoiu-laenuühistuid aga sellele libedale teele jõuga.
Siia juurde võib lisada, et vastavalt eelnõu § 1 punktile 31, millega nähakse ette HLÜS täiendamine §-ga 271, nähakse mh (§ 271 lg-tes 1 ja 2) ette, et:
“(1) Hoiu-laenuühistu peab paigutama oma vara selliselt, et igal ajal, sealhulgas stressiolukorras, oleks tagatud vara likviidsus, mis võimaldaks liikmete õigustatud nõuete rahuldamise.
(2) Stressiolukorra all käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses mõistetakse olukorda, kus hoiu-laenuühistu on kohustatud oma liikmetele välja maksma vastavalt lepingutingimustele 10 protsenti liikmetelt kaasatud hoiuste kogusummast 30 päeva jooksul või tagastama liikmetele 25 protsenti osamaksude summast ühe majandusaasta jooksul. /---/”
See tähendab, et võimalik loodav ühistupank pannakse olukorda, kus ta peab igal ajahetkel olema valmis puhvrina (tegevusetult seisva rahana) katma vähemalt 10% osakapitali langust (erinevalt pangast) ning sellise nõudega vastavusse saamiseks antakse aega mitte isegi aastani 2028, vaid aastani 2024 – vt eelnõu § 1 p 58!
Minu käesolev artikkel keskendub küll põhimõttelist laadi märkustele, kuid siinkohal ei saa märkimata jätta, et kui HLÜS tunnistatakse eelnõuga aastast 2028 kehtetuks, siis „tublid“ eelnõu koostajad jätavad „Krediidiasutuste seadusesse“ kunagi kehtinud HLÜS-st igaveseks miskipärast jälje (§ 3 punkt 4), kuivõrd selle sätte kehtetuks muutumist aastal 2028 ei ole kavandatud:
„4) paragrahvi 38 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ühistupanga asutamise, liikmete, vara ja üldkoosoleku suhtes kohaldatakse hoiu-laenuühistu seaduse §-des 7–25 ja 32 sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.“
Eelnõu koostajatel puudub vähimgi arusaamine, mida tähendab krediidiasutusena tegutsemise halduskoormus, arvestades kogu välist järelevalvet. Hoiu-laenuühistutele on pangategelased öelnud, et neil on kõigi nõuete ja järelevalvelise aruandluse täitmiseks ja järgimiseks terved korrusetäied inimesi. Kindlasti see ongi nii.
Eelnõu seletuskirja lk 47 on kirjas: „Näiteks suurimatel HLÜ-del on hetkel ca 20 töötajat (nt Tartu HLÜ), väiksematel ja keskmise suurusega HLÜ-del (nt Kambja HLÜ) tunduvalt vähem (üksnes 3–4 töötajat)”.
SEB avalikult kodulehelt võib lugeda4: „1017 – töötajate arv, kes on pühendunud maailmatasemel teenuse pakkumisele“. Kommentaarid on vist liigsed.
Kas kommertspangas raha hoiustaja on samuti kommertspanga omanik?
Fakti, et hoiu-laenuühistu liige ei ole hoiustaja, vaid hoiu-laenuühistu kaaomanik, oleme proovinud selgitada nii palju kordi, et ära väsitab. Sellele raiutakse vastu nagu rauda, et tegemist on siiski hoiustajaga ja teda tuleb kaitsta nagu hoiustajat (vt artikli algust). Oletagem siis korraks, et see on nii. Sellest lähtuvalt esitan eelnõu § 1 punktis 55 sätestatud HLÜS § 413 lõike 2 parafraseeritult selliselt nagu see tuleks sätestada ka „Krediidiasutuste seaduses“ pankade kohta, et tagada hoiustajate võrdne kohtlemine nende kaitsel ja teabe saamise vajaduse rahuldamisel:
“(2) Krediidiasutuse hoiustaja nõudmisel esitab krediidiasutuse juhatus hoiustajale 30 päeva jooksul sellekohase nõude saamisest arvates järgmised andmed ja dokumendid:
1) viimane auditeeritud majandusaasta aruanne;
2) hoiustaja krediidiasutusse hoiustatud rahaliste vahendite koguväärtus, sealhulgas kogunenud intresside summa teabe küsimise aja seisuga;
3) viimati koostatud vandeaudiitori arvamus;
4) andmed ja dokumendid likviidsusriski vältimise ja maandamise kohta;
5) teave krediidiasutuse juhtorganite liikmete ja revisjonikomisjoni liikmete kohta;
6) krediidiasutuse hoiustajate nimekiri koos andmetega;
7) teave väljastatud laenude kohta laenusaajate lõikes viimase kuu lõpu seisuga;
8) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete summa viimase kuu seisuga;
9) Eesti Pangale esitatud bilansi ja kasumiaruanded viimase aruandlusperioodi kohta”.
Kui juba võrdne kohtlemine, siis olgu võrdne kohtlemine - kaitseme kõiki hoiustajaid võrdselt! Las Swedbank, SEB, LHV ja teised hakkavad sama totrale bürokraatiale alluma ja muutuvad sama läbipaistvaks.
Eelkirjeldatud bürokraatia diktatuuri ja riikliku lauslolluse kokkuvõtteks
Kuni ülaltoodud põhimõttelised teemad pole eelnõu edasise menetlemise käigus lahendatud ning eelnõusse jäävad sisse hoiu-laenuühistud hukutavad sätted ja mõttekäigud, puudub vajadus laskuda detailsemasse arutellu eelnõu üksikute sätete osas, sest piltlikult öeldes pole vaja täna arutleda selle üle, millist värvi peaksid olema seinad majas, mis on otsustatud maha põletada. Eesti hoiu-laenuühistud on detailsemaks aruteluks valmis alles siis, kui kõige hukatuslikumad mõttekäigud on eelnõust elimineeritud ning eelnõu menetlus (kaasamine) vastab Eesti Vabariigi õigusaktidele. Ei saa olla nii, et eelnõu kirjutavad kabinetivaikuses valmis inimesed, kellel puudub igasugune teadmine hoiu-laenuühistute tegemistest ja tahtmine seda teadmist ka omada, vaid kelle kandvaks jõuks on viha ühe ühistegelise ettevõtlusvormi vastu, mille hoiuste kogumaht vastas 2020. aastal 0,4%-le pankade kaasatud hoiuste mahust (vt. eelnõu seletuskirja lk 8).
Ühtlasi loodan, et minister, ametnikud, uudistekirjutajad kui kõiksugused muud hoiu-laenuühistute osas sõnavõtjad nii riigi- kui erameediast võtavad vaevaks lugeda mõttega läbi nii minu artikkel kui Rahandusministeeriumi esitatud eelnõu ja et nad sügavalt mõtiskleksid, kes mida, miks ja kelle huvides teeb ja et edaspidi ei levitataks pooltõdesid ega otsest valet teemal, millest midagi ei teata ja millesse ka süveneda ei viitsita.
Kõikide Eesti hoiu-laenuühistute nimel,
Andro Roos, Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees